Kui ei oleks olnud seda sooja suvepäeva, siis ilmselt kõrvanublusid olemas ei oleks. Just sellel õhtul jõudsime ei tea kust erinevaid ideid arutades sõnapaarini kõrvanublud ja kohe otsa ahhaa moment – kõrvarõngad eesti inspireerivate tuntud inimeste portreedega. Ehk oli idee esimeseks seemneks just päeval portreede maalimine, ei tea. Palusin igal sõbrannal nimetada ühe nime, kelle kõrvarõngaid nad kannaksid ja panin need kirja. Mõte jäi küpsema.

Suve soojus oli kadunud ja lähenemas olid jõulud, kui otsisin ülesse kirja pandud nimed ja otsustasin teha esimesed kõrvarõngad sõbrannadele. Ja just, kasutasin ilma loata netist leitud pilte ja tegin ainueksemplarina esimesed kõrvarõngad kingituseks. Kaugelt mitte veel nii head, kui nad on täna. Aga idee visualiseerus ja andis julgust, et sellest võikski hea asi saada.

Olin selleks ajaks juba välja mõelnud, et kui tahan kõrvanubludega suuremalt edasi minna, hakkab suur töö pihta. Pean inspireerivate inimestega suhtlema, neilt nõusoleku ja foto saama. Tegin alustuseks  kohe esimestest pilti ja saatsin kõrvarõngastel olevatele inimestele. Tutvustasin ideed ja uurisin, et kas  kõnetab. Saabus esimene JAH- minul poleks selle vastu midagi. Äge idee ja teostus. Milline ülev tunne, kui saad aru, et ehk ei ole mõte vaid sinu enda peas hea.

Esimesed kõrvarõngad tegin polümeersavile. Üsna kohe tabasin enda aga mõttelt, et kui hakata midagi uut tootma, peaks ehk sellele mõtlema, et kas on vaja juurde toota. Mäletan hilisõhtut, kus peale pikka netis otsimist tuli kuskilt idee kasutada plastiku jääke. Sel samal õhtul kirjutasin ka kirja, ise mõeldes, et on siis nüüd hilja õhtul vaja inimesi tüüdata. Aga kirjutasin ja juba hommikul oli mul olemas vastus mis viis mind üsna kiirelt õige inimeseni, Rasmuseni Tiptiptap`ist.  Jõulud ja kollektiivpuhkus nende ettevõttes oli kohe käes aga hoolimata sellest, oli esimene ports kõrvarõngaste jaoks vajaminevaid plastikkettaid juba varsti kohal.